Ajalugu

I osa – Koduvisiidid (Tiina Toometi meenutus)

1992.a sünge talv. Poodidest on kõik otsas ja Vene sõjavägi märatseb Vilniuses ja Riias. Olen käinud 3 satsi Soomes. Natuke kaasaegset väikeloomaveterinaariat nuusutanud ning aru saanud, et ma midagi ei tea ega oska. Samas on surve suur. Kuna Tallinnas möllavad nii katk kui parvo, kaovad Soomest hangitud vaktsiinid kui mutiauku. Mingeid vastuvõtutingimusi mul ei ole, aga ikka leiab nii üks kui teine abivajaja tee minuni ja mul ei jää muud üle kui köögilaual oma kesiste oskuste ja olematu varustusega hakkama saada.

Esimene kassi kateteriseerimine. Must kõuts Pirita- Koselt lebab köögilaual just siis, kui abikaasa koju lõunale tuleb. Pole lugu, kass on ju väike, supitaldrik mahub kõrvale küll. Hullem on siis, kui kaastundlikud inimesed leitud haavatud koera 31. detsembri õhtul mulle tuppa tassivad.

Esmakordne tilgutipanek. Õnneks on patsiendiks minu isa koer. Võõraste ees oleks olnud tõeliselt piinlik pool liitrit füsioloogilist kraanist alla nõristada, ise vandudes ja pudelit abitult käes keerutades:“ Kuidas sellest õhumullist küll lahti saaks“.

Ka koduvisiite tuleb teha. Enamasti pojad käe otsas. Pole neid ju kusagile jätta. Üks eredaimaid mälestusi on 1991. a. sügisest, kui helistajaks on keegi proua Tondilt, kelle vana koer on nii halvas seisus, et omanik on juba otsustanud – ei taha koeral piinelda lasta ja tuleb magama panna. Topin lapsed riidesse ja rongiga Tondile. Kui kohale saan, on juba hilja. Koerake oli surnud. Niipalju minust siiski kasu on, et aitan vanaproual, kes osutus kuulsaks eesti esimeseks naismootorratturiks (Agnessa Männi) haua kaevata ja koera maha matta. Tasuks saan suure kotitäie ploome. Ka järgmine aasta kutsuti mind ploomide järele. Veel aasta hiljem juhtusin sinnakanti ja nägin, et majake, mis juba varem oli kaunis kehvas olukorras, on hoopis vildak ja mahajäetud. Naabritelt kuulsin, et pr. Männi oli läinud vanadekodusse. Loodetavasti said tema fotod ja mälestused kusagile tallele. Kole kahju, kui sellised asjad kaotsi lähevad. Mäletan siiani oma tollal 4-ja 3-e aastaste poegade nägusid, kes kuulasid ammuli sui kummalise krimpsus vanatädi lugusid ja ilmselt püüdsid teda ette kujutada mootorratta seljas.

Enne jõule hakkas minu juures käima üks vene tädikene Mustamäelt. Noh, selline kassitädi. Palju tal kasse õigupoolest oli, ei saanudki ma teada. Alati oli tal paar tükki kaasas, kellele ma siis antibiootikume süstisin. Kassidel oli kõigil ilmselt mingi viirus (või ka mitu) ja ega neid terveks ravida polnud lootuski, aga kuigivõrd antibiootikum siiski nende olukorda leevendas. Tädike oli kangesti tänulik ja kuna ma raha ta käest ei tihanud võtta, siis tõi ta mulle kingituseks värvilise pöörleva lambi. Sellest sain väikeste lisandite ja ümbertegemistega ilusa jõuluvalgusti, mis kahjuks aastaid hiljem remondi käigus ära kadus.

Osad koduvisiidid olid mitteveterinaarsed. Nimelt käisin ma ka vahel koeri pügamas. Hall väikepuudel Billy oli saanud oma esimesel pügamisseansil sügava füüsilise ja hingelise trauma. Nimelt oli pügaja talle sisse lõiganud meeskoerale kõige ebameeldivamasse kohta. Pärast seda ei lasknud Billy kedagi kääridega ligilähedalegi ning ei jäänudki muud üle, kui narkoosi all tema soeng korda teha. Ükskord tahtis peremees abivalmis olla ja tööd kiirendada ning asus ka ise kääridega Billy kallale, ei arvestanud aga seda, et mõne koha pealt on nahk väga lõtv ning lõikas Billy kasukasse 2 suurt auku. Mina , kes ma ei olnud ette näinud, et lisaks lõikamisele ka nõeluma pean, ei olnud mingit varustust ühes võtnud. Saatsin siis omaniku taksoga enda juurde koju, kus minu kodakondsed talle nõelahoidja ning õmblusvahendid otsisid. Õnneks magas Billy sügavalt ja kaua, nii et jõudsin ta kasuka kokku lappida. Pügamisõhtud Billy juures olid alati meeleolukad ja venisid pikale. Perenaine tegi ikka kooki, jõime kohvi ja jutustasime maast ja ilmast. Kuna Billy, nagu väikepuudlid ikka, oli väga pikaealine, olin ma palju aastaid nende külaliseks.

Teine pügamispatsient oli väike vihane bolonka Barbi, kes tundis vist juba õhust, et täna tuleb see vastik pügajamutt, puges voodi alla ning klähvis ja lõrises seal. Samal ajal nihutas pererahvas mööblit ja üritas harjavarrega Barbikest kätte saada.

Aga see ei olnud ikkagi see pärisveterinaaria. Kodus võid vaktsineerida ja pügada, häda pärast mõnd haava õmmelda, aga haigusi diagnoosida ning operatsioone teha ei saa ikkagi. Pärisveterinaariaks on nii palju asju vaja ja esmalt muidugi ruume. Ja teadmisi ikka ka. Mina aga olin Veterinaariateaduskonnas 5 aasta jooksul 20 tundi väikeloomi õppinud.