Õuekoer

Õuekoer vajab korralikku kuuti. On muidugi koeri, kes eelistavad lumehanges magada, aga võimalust varju alla minna peab igal juhul ka neile pakkuma. Kuut peab olema täpselt paras, mis tähendab seda, et liiga väikeses ei saa mõnusalt pikutada ja liiga suur ei pea sooja. Parim variant oleks tuulekojaga, aga selle puudumisel peab ukse ees olema paks ja tugev riie tuuletakistuseks. Tuul ja niiskus ongi külmast hullemad vaenlased. Seetõttu ei soovitata ka põrandale mingit vaipa ega tekki panna, sest need lähevad märjaks. Parim allapanu on õled. Kui koer on kuudis, siis peaks sealne temperatuur olema vähemalt +5.

Kontrollida, et joogivesi ei oleks jäätunud. Pakkuda leiget vett plastmasskausist. Päevast toidunormi tuleb suurendada, sest energiatarve tõuseb. Organism peab ennast soojendama. Kui välistemperatuur langeb alla nulli peab 30-kilone koer saama oma tavalisele energiale, mis on umbes 1600 kcal MEkg/ööpäevas, juurde 680 kcal ja kui temperatuur on -20⁰, siis tuleb energia saamist kahekordistada. Seda ei ole võimalik teha lihtsalt toidu hulka suurendades, vaid lisada tuleb rasva ja valku. Toit olgu soe. Võib anda ka vedelamat toitu, et kindlustada piisav veetarbimine.

Toakoer

Valdav osa meie toakoertest elab väga soojades majades/korterites ning on loomulik, et neil hakkab õues külm. Kõige külmakartlikumad on kõrvad, käpad, nina, genitaalid ja sabaots. Seetõttu pole alati abi ka mantlitest/kampsunitest, vaid on vaja ka saapakesi, kui tahetakse pikemaid jalutuskäike teha. Kuna jalutuskäigud on sageli talviti lühemad kui muul perioodil, siis on ka energiatarve väiksem ning söögisedel tuleks üle vaadata ning kaloraaži vähendada, et ei peaks hakkama kevadel dieeti pidama. Tõsta tubast aktiivsust erinevate mängude ja treeninguga.

Lühemate jalutuskäikude, lumel kõndimise ja saapakeste tõttu ei kulu küünised nagu tavaliselt ning peab sagedamini maniküüri tegema.

Jalutuskäigud

Paksu kasukaga koer, kes liigub omanikuga reipalt maastikul, ei vaja mingit talvist erirežiimi. Niisama lihtsalt tal külm juba ei hakka. Sageli ei vaja sellised loomad ka spetsiaalseid talveriideid. Kui jalutuskäigule sõidetakse autoga, siis peab autosse istumisel loomale jope selga või teki ümber mässima. Seisev auto on nagu külmkapp. Kui sunnime end soojaks jooksnud koera koduteel külmas autos (ülessoojenemine võtab ju aega) lõdisema, võime ta tervisele karuteene teha. 

Lühikarvaliste jalutuskäike ja õues olemist peab piirama. Vajadusel mantel ja saapad. Jälgida looma. Vahel polegi nii oluline mida termomeeter näitab, vaid tuul ja niiskus. Külmetamise märgid on tugevad värinad, käppade tõstmine, ühe käpa ülevalhoidmine või lonkamine, tavalisest aeglasem liikumine ning veider asend (küürus ja saba jalge vahel).

Kontrollida aeg- ajalt käppi. Pikakarvalistel tekivad sageli lumekamakad varvaste vahele ja karvade külge. Vahel püüab koer neid ise ära näkitseda. Mõni aga heidab lihtsalt külili ja keeldub edasi minemast. 

Kiire liikumine külma ilmaga on kasulik nii peremehele kui koerale, ohtlikuks osutub aga see, kui varahommikuselt unine omanik koera ukse vahelt pissile laseb ning siis unustab. Koer ju ei kappa iseseisvalt mööda hoovi , vaid seisab käppi tõstes kannatlikult ukse kõrval, lootuses, et ta peagi tuppa sooja lastakse.

Ettevaatust jalutuskäikudel veekogude läheduses. Koer ei pruugi teada, et kõnnib jõe või järve kaldal, tormab ummisjalu edasi ja võib sattuda õhukesele jääle. See võib saada saatuslikuks nii talle kui abistajatele. Veekogude ääres hoida loom rihmas. Samuti ka tuisuse ilma või tiheda lumesaju korral. 

Paljud koerad naudivad nii pakast kui talvesporti. Kelguvedu on lõbus, kui teha seda õigesti. Spetsiaalsed traksid, piisava pikkusega rakmed (rihm) ja koerale sobiv koormus kelgul.