Lemmikloomade vaktsineerimine

20.aprill on ülemaailmne loomade vaktsineerimise päev.

Lemmikloomade vaktsineerimisest eile, täna ja homme räägib loomaarst Tiina Toomet.

Olukord Eestis

Eesti inimesed pole õnneks veel vaktsineerimisvastase liikumisega väga usinalt kaasa läinud, aga läheb natuke aega ja uus lemmikloomapidajate põlvkond ei tea enam midagi koerte katkust või marutaudist. Arvavad, et need on mingid võõrad ja kauged haigused, mis nende lemmikloomi kuidagi ei saa ohustada. Ning levib ka arvamus: „Ja väga-väga-väga ebatõenäolise haigestumise korral on loom võimalik ju terveks ravida.“ Kahjuks ei ole see nii. Vanema põlvkonna loomaarstid mäletavad veel nii parvo- kui katkupuhanguid. Õigemini küll epideemiad. Kutsikaid hoiti 4-elukuuni (viimase vaktsineerimiseni) tagatoas, sest isegi pererahva kingade nuusutamine (rääkimata õueminekust) võis viia tapva tõveni. Hea, kui oli üldse võimalus vaktsineerida. Katku vaktsiini sai 70-ndatel ainult leti alt st. Tallinna Loomaia tagaväravast. Seda muidugi juhul, kui oli tutvusi. Ainsad loomad, kellele üleriigilise plaani kohaselt vaktsiin ette nähtud oli, olid loomaaia kiskjalised. Kui 1980. ilmus parvoviirusinfektsioon, surid suvised kutsikad lihtsalt hordidena. Keegi ei osanud neid ravida ja vaktsiinist polnud meil aimugi. Selline loterii – kas äsja võetud kutsikas jääb ellu või mitte, kestis praktiliselt 15 (!) aastat. 90-ndate keskel hakkasid lääne vaktsiinid ka meie turul liikuma. Tahaks tõesti näha koeromanikku või kasvatajat, kes sellist aega tagasi igatseb.

Marutaudivaba maa “hind”

Marutaudist pole mõtet üldse rääkida. See, et Eesti on marutaudivaba maa, on saavutatud suurte ponnistustega. Lemmikloomade kohustuslik vaktsineerimine + metsloomade vaktsineerimine õhust. Me ei tohi aga hetkekski unustada, et idapiiri taga on olukord sootuks teine. Meid kaitseb küll üsna kenasti Peipsi järv, aga nii põhja- kui lõunapool vett võivad loomad vabalt edasi-tagasi käia. Nende hulgas ka marutõbised.
Ja marutaud ei ole üksnes lemmiklooma probleem. Kui haigestub inimene, siis ravi puudub. Kas peaks kirjutama trükitähtedega RAVI PUUDUB? Haigus, mida saaks 100%-liselt vaktsineerimisega ära hoida, tapab maailmas kümneid tuhandeid inimesi igal aastal. Enamasti on need lapsed. Kas oleme oma vaktsineerimisvastaste loosungite nõus seisma nende tuhandete inimeste ees, kes on oma lähedase kaotanud?
Ma erutun taolise temaatika peale võib-olla üleliia, aga see puudutab mind isiklikult. Minu armas kasuema, tädi Ellen, sai 7-aastaselt marutõbise koera käest hammustada. Õnneks oli tol ajal olemas juba vaktsiin, millega kiire tegutsemise korral suudeti haigestumine ära hoida, (Aitäh dr. Louis Pasteur), aga vaktsineerima pidi iga päev ja niiviisi 30 päeva järjest.
Oli sõjaaeg, pisikese Elleniga ei saanud keegi iga päev arstile minna ja nii seisis vapper tüdrukutirts igal hommikul teeotsas, et kõmpida 10 km, saada elupäästev süst ja siis tagasi vaaruda, sest enesetunne peale võõra valgu (seda vaktsiin ju sisuliselt oli) manustamist, ei olnud just kõige parem.

Tädi Ellen on hiljem jutustanud, kuidas tal oli igal hommikul kiusatus kõik sinnapaika jätta ja lihtsalt apaatsena maha istuda, aga surmahirm ja elutahe sundisid takka.

Kaotatud elud

Olen kaotanud ühe oma koera katkule, pidanud lohutama kümneid loomaomanikke, kelle lemmikuid pole ma suutnud parvost või katkust päästa, mäletan lapsepõlvekodus Rahumäel lastehalvatuse läbipõdenud proua vaevalist kõnnakut. Olen isiklikult kokku puutunud kahe marutõbise koeraga ja kuigi kumbki neist ei rünnanud ega hammustanud mind, tundsin end palju kindlamalt, kuna olin vaktsineeritud.

Tänapäevane lemmikloomade vaktsineerimine

Lemmikloomi on tõenäoliselt lähiminevikus ka nö. üle vaktsineeritud. Lihtsalt seetõttu, et teadusuuringud, mis oleks tõestanud vaktsineerimise tõhusust aastate taha, puudusid. Selliseid uuringuid hakati tegema alles selle aastatuhande algul ja tänaseks on enamike vaktsiinide manustamise intervall oluliselt pikenenud. Hetkel peame koeri iga-aastaselt vaktsineerima vaid kennelköha ja leptospiroosi vastu. (Vt. koerte vaktsineerimisskeem)

Lähemalt saab lugeda koerte- ja kasside vaktsineerimisskeemist:
https://www.wsava.org/guidelines/vaccination-guidelines

Tõlked ülemaailmse loomade vaktsineerimise päeva puhul avaldatud artiklitest

Vaktsineerimisvastase liikumise kohta avaldatud artikkel Telegraphis. “Vaktsineerimisvastane” liikumine on kandunud ka veterinaarmeditsiini, sest lemmikute immuniseerimise tase on langenud ohtlikult madalale.

Lemmikloomad seisavad silmitsi laastavate haiguspuhangutega, kuna nende omanike hirm vaktsineerimise ees on viinud lemmikloomade vaktsineerimiste arvu ohtlikult madalale tasemele. Juhtiva veterinaarorganisatsiooni ,European Companion Animal Veterinary Association (FECAVA) sõnul kaotavad kassid ja koerad oma “ karja immuunsust” tänu internetis levivatele vandenõuteooriatele.

Skeptilisus vaktsiinide suhtes on kasvav oht humaanmeditsiinis. See põhineb hirmudel, mis on põhjendamatud, näiteks kardetakse seost vaktsineerimise ja autismi vahel, see sai alguse 1998 aastal Andrew Wakefieldi poolt avaldatud uurimusest, mis osutus pettuseks. Mitmed kuulsused, nagu näiteks Robert de Niro ja Jim Carrey on samuti kinnitanud neid teooriaid. Maailma tervise organisatsioon (World Healts Organisation) hindab “hirmu vaktsineerimise ees” globaalset tervist kahjustava 10 suurima ohu hulka.

FECAVA usub , et sotsiaalmeedia poolt innustust saav vaktsineerimise vastane liikumine on lükanud ka lemmikloomade vaktsineerimise ohtlikult madalale tasemele, millega ei suudeta ohjata eluohtlike haiguseid , angu näiteks parvoviirus.

Arvatakse , et kusagil 2.2 miljonit koera ei saa enam oma primaarset vaktsiini, mis on 25% kõikidest koertest. See on 5 % rohkem kui 2011. Aastal. Kasside puhul on olukord isegi hullem, kus arvatakse 35% kõikidest kassidest on vaktsineerimatta. Et vaktsineerimine tekitaks “karja immuunsust” ja , et haigused ei ohustaks vaktsineerimatta loomi, peaks vaktsineeritud olema vähemalt 70% lemmikutest.

FECAVA president Wofgang Dohne on kirjutanud The Telegraph-i nii: “ Kasvav vähemus loomaomanikke on vaktsiinide suhtes üldiselt skeptilised , mis on sarnane vaktsineerimis-vastase meelestatusega lapsevanemate hulgas. Internetis on palju informatsiooni erinevate haiguste ja raviskeemide kohta, kuid palju sellest on eksitav ja ei toetu teaduslikele uuringutele.

Inglismaa loomaarstid on eriti mures parvoviiruse pärast, mis kahjustab kutsikate seedesüsteemi. Eelmisel aastal oli 12 juhtumit 48h vältel Lincolnshires, kus oamnikud pidid maksma rohkem kui £4000 arveid, et hoida oma kutsikas elus. Madal lemmikloomade vaktsineerimiste määr kujutab ohtu ka inimestele zoonootiliste haiguste näol, kus haigus kantakse loomalt inimesele, sellisteks haigusteks on näiteks leptospiroos ja marutaud.

Samuti on tõusev trend vaktsineerimis-vastaste loomaomanike seas otsida vaktsiinile alternatiivseid vahendeid. Eelmisel aastal kirjutas The Sunday Telegraph Amazonis müüdavatest “homoöpaatilistest ravimitest” , mis olid valmistatud surnud loomade lihastest ja lubasid tekitada immuunsust surmavate haiguste vastu ning olid ekstra suunatud vaktsiini-vastasele turule. Amazon eemaldas hiljem need tooted oma listist.
Dr. Dohne lisas: “ Vaktsineerimise edukus on muutnud mõned haigused nii harva esinevaks , et inimesed on hakanud uskuma, et arstid vaktsineerivad loomi asjatult”.

“Puudub arusaam, et ilma edasise valvsuse ja vaktsineerimiseta ilmnevad need haigused uuesti”.

Euroopa Lemmikloomade assotsatsiooni FECAVA president Wolfgang Dohne avaldatud arstikkel. “Protect yourself and your family by learning more about Global Health Security”

“In an age of vaccine hesitancy, complacency over animal immunisation is a deadly mistake.”

Koos Ebola, HIVi ja antibiootikumide resistentsusega on üks suuremaid globaalseid terviseriske meie enda tegevus, mida nimetatakse „vaktsiinivaba“. See vähemuse vastumeelsus immuniseerida oma lapsi ennetatavate haiguste vastu, on nimetatud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) poolt üheks kümnest suuremast riskist sel aastal. Juba on 30% suurenenud leetritesse haigestumine. Ja see läheb kaugemale: vaktsineerimisvastane seisukoht on midagi, mida näeme ka vet. kliinikutes loomaomanike hulgas ja tagajärjed on sama tõsised.
Kutsikate vaktsineerimistase UK-s, on näiteks langenud , kui a 2011. oli see üle 80%, siis nüüd 75% ja kassipoegadel 70%-lt 65%-ni. Nii ütleb hiljutine uuring. See teeb loomaarstid väga murelikuks. Meie eesmärk on kontrollida haigusi sel teel , et immuniseeritud oleks vähemalt 70% populatsioonist, et tekiks „karjaimmuunsus“, mis vähendab haiguse potentsiaali püsida.
See tähendab, et tuntud haigused minevikust, nagu näiteks väganakkav Parvoviroos, võib soovimatult tagasi tulla, et nõuda taas koerte elusid. Suremus Parvoviroosi puhul võib olla kuni 90% ilma ravita. Eelmise aasta puhang oli tõenäoliselt tingitud immuunsuse vähenemisest haiguse suhtes, mida Ühendkuningriigis praegu esineb harva, kuid mis on endiselt levinud Ida-Euroopas, kus vaktsineerimistase on madalam.
Mis on siis selle vaktsineerimistaseme languse taga ja kuidas saame kindlad olla, et ennetatavad haigused ei ilmne uuesti.
Üks põhjustest on valeinformatsioon. Lemmikloomade omanikel on nüüd palju jõulisi ressursse, et leida rohkem loomatervishoiu küsimusi ja ravimeetodeid, kuid suur osa sellest võib olla eksitav ja need ei põhine teaduslikel tõenditel või teadustööl.
Kasvav vähemus on umbusklikud vaktsineerimise suhtes üleüldiselt ja see sarnaneb vaktsineerimis-vastase liikumisega lapsevanemate hulgas. Vaktsiinidega saavutatud edu tähendab seda, et mõned haigused on muutunud väga haruldaseks ja osa inimesi on hakanud arvama, et loomaarstid – ja arstid – vaktsineerivad üle ja ilmaaegu. Jääb puudu teadmisest, et ilma jätkava valvsususe ja vaktsineerimiseta, haigused naasevad.
Nii nagu me usaldame endi ravimise arstidele, peab loomaomanikke julgustama usladma oma loomaarste ainult kvalifitseeritud loomaarstide hoolde, kui küsimus on lemmiklooma tervisest.
Valeinformatsiooniga on seotud ka nii-nimetatud homeöpaatilise ravi populaarsuse tõus. Neid reklaamitakse ja müüakse on-line, aga nad ei anna tõestatud kaitset haiguste vastu.
Lemmikute omanikud võivad pöörduda selliste mitteteaduslike alternatiivide poole kui nad on mures ülemäärase vaktsineerimise või võimalike kõrvaltoimete pärast; aga siis on nende lemmikloomad endiselt haavatavad täielikult ennetatavate haiguste suhtes.
Oma praktikas püüdusin sellest hoiduda soovitades vaktsineerida vaid nende haiguste suhtes, mis tõesti on ohtlikud. Näiteks koertel, kes reisi väljapoole UK-d (kus ei ole marutaudi) on sellist vaktsiini oluliselt vähem vaja. Aga kui koer läheb Euroopasse, siis ma kindlasti soovitan marutaudi vaktsiini.
Loo maaomanikele, kes on endiselt umbusklikud, võib soovitada veretesti immuunsuse hindamiseks ja teha kindlaks, kas vaktsineerimine on vajalik. Kui immuunsust ei ole, on vaktsineerimine ainus võimalus looma kaitsmiseks.
Teine vaktsineerimise languse põhjus on hind, sest mõnede loomaomanike jaoks on see takistuseks. Aga nagu ka lemmiklooma toidu, asemete ja mänguasjade puhul peab tervishoiu hindu arvestame kui loom võetakse. Kui võrrelda vaktsineerimise hinda haiguse raviga , on vaktsineerimise hind nagu investeering.
Järeleandmine loomade tervise suhtes ei ohusta mitte ainult koerte ja kasside heaolu, vaid võib loomad jätta ka haavatavaks infektsioonide suhtes, mis võivad ka inimestele edasi kanduda.
Mitmel viisil on saanud vaktsineerimisest omaenda edu ohver. Üks põhjustest, miks mõned inimesed ei saa aru nii laste kui lemmikute immuniseerimise tähtsusest, sest on tajutavalt vähenenud haigestumisrisk ja seda just tänu sellele, et aegade jooksul on immuniseerimisega tegeletud.
Aga me ei lõhu ju veetõkkeid ja kaitseehitisi lihtsalt selle pärast, et hetkel ei saja, nii ei saa ka lõpetada vaktsineerimist, sest arvame, et haigused on läinud.
Nii loomaarstid ja lemmikute omanikud peavad meeles pidama haiguste tõsidust, mida me nüüd saame kontrollida. Siin tuleb tagada piisavalt kõrge vaktsineeritus, et jätkata laialdast kaitset. Kui loomal on madal immuunsus haiguse vastu, ei ole vaktsineerimisele alternatiivi. Ja me ei tohi end lollitada haigustega, mis ei ole enam ohuks: ainult vaktsineerimise tõttu oleme neist vabad.