Miks ma kadestan Brigitte Bardot´d

Loomaarst Tiina Toomet

 

Ma panin täna oma koera magama. Vist talitasin õigesti. Ütlen v i s t, sest kahtlus jääb. Kas meil on õigust otsustada teise elusolendi elu ja surma üle? Kui on, siis millal? Mu koer oli vana ja haige. Ta uinus, nii võib tõesti öelda, oma asemel, minu käsi kaela ümber.Loodan, et suhteliselt valutult. Süstimine teda ei ehmatanud. Aga mida ta tundis?Kas ta ehk aimas, mida ma teen, seda ei saa ma iialgi teada. Veel vähem võin ma ette kujutada, mida tunnevad need koerad ja kassid, kes on kodust välja aetud, kuhugi unustatud. Kes igas möödujas lootusrikkalt peremeest leida püüavad, kuid lõpuks ikkagi koerapüüdja kasti satuvad. Või metsikud keldrikassid, kes kõiki umbusaldavad, kedagi ligi ei lase, aga poisikestest piinajatele ikkagi saagiks langevad.  Või loomad lihakombinaatides, kellele teel tapatsehhi verelõhn ninna lööb.

Siin on kaks võrdselt jubedat momenti. Läheneva sündmuse aimdus: surm silme ees, meeleheitlik vastupanu, põgenemiskatsed. Küllalt paljud loomad aimavad oma lõppu ette. Ja teisalt täielik usaldus, pahaaimamatus. Aga sina seisad osavõtmatuna kõrval, teades, et saatus…., mis saatus, sa oled otsuse teinud.

Üks koledamaid kogemusi oli  see, kui kass, kes oli mürgiannuse juba saanud, end hoolega lakkuma asus. Tahtnuksin karjuda: “Mida sa, loll, enam lakud, kohe on kõik…“Mina olin tema eest juba otsustanud.

Kui suured on meie volitused? Hea küll, loom on kodutu, vana või inetu või segas meid.Või teaduse nimel või mingi umbmäärase „kõigi heaolu“ nimel. Mida me saadame korda iga päev, iga tund lihakombinaatides, jahialadel, hulkuvate loomade hävituspunktides, teadusasutustes? Kas näeme elusolendit või ainult oma vajaduste rahuldamise vahendit.

Ega me tapmisest pääse. Elu tahab elamist, liha söömist, teadus katseid. Aga kuidas see kõik toimub? Igal aastal püütakse kinni teatud hulk hulkuvaid koeri ja kasse. Et Tallinnas hävitatakse neid piinarikkal gaasikambrimeetodil, sellest said paljud teada alles mullukevadisest „Noorte Hääle“ artiklist. Muuseas minagi – loomaarst. Või et lihaloomad sõidavad pea alaspidi surmale vastu, kusjuures tapetav peab võimalikult kaua hinges olema: süda pumpab vere välja. Või kõrgkooli nn näitlikest katsetest veterinaarias ja meditsiinis, mis ei lisa olulisi teadmisi, kuid jätavad eluaegse jäleda mälestuse. Võin rääkida kolmest hiirest, kes lämmatati klaaskupli all: üks tavalistes tingimustes, teine jäävannis, kolmas kuuma lambi all. Mulle on jäänud nüüd tõesti eluks ajaks meelde, et ebasoodsates tingimustes saabub surm kiiremini, aga ehk oleks see meeldejätmine saavutatud ka väiksema hinnaga, kui need kolm hiirt meie õppegrupi praktikumis. Muuseas, paralleelgruppe oli meil kuus. Aga mis maksab tühipaljas hiir, mis maksab koer, kass, hobune?

Inimene?

Kõik on omavahel seotus: vanadest ei hoolita, lapsed hüljatakse, invaliide põlastatakse ja kardetakse. Kõik, kes pole nagu meie – elu peremehed -pole ka täisväärtuslikud.

Kui keegi on juba maha kantud, pandud kulude lahtrisse, sii pole mõtet tema peale rohkem raha raisata. Lihakombinaadi loomade korralik tapaeelne uimastamine nõuab lisaraha, aga eks ole meie liha omahind niigi kõrge. Tähendab, vaesus takistab meil olla inimene. Me ei ole Brigitte Bardot ´d, kes võib lennata päästma üksikut hülgepoega maailma teise otsa. Meie viskame oma koera tänavale, kui tullakse maksu nõudma.

Küsimus pole mitte ainult rahas, vaid ka suhtumises põhimõttel „elus asi on kõige parem asi“. Aga ta pole ju asi, vaid elusolend, kes tunneb, liigub, häälitseb, kes vajab kodu, ükskõik kas metsas, maal või linnas ja kaitset – seaduse kaitset. On meilgi loomi puudutavaid otsuseid. On jahi-, ning koera- ja kassipidamise eeskirjad. On ettekirjutused lihakombinaatidele, kus on öeldud, et loomi ei tohi peksta enne tapmist, see halvendab liha ja naha kvaliteeti. Juba enne looma surma arvestame vaid toodanguga – lihaga, nahaga, kuid mitte elusolendiga. Mis siis imestada, et keegi ei vaeva pead, kuidas muuta tapmist ….. piinavabamaks (oleksin äärepealt kirjutanud „Inimlikumaks“).

Ma ei arva sugugi, et enamik inimesi on julmad või ükskõiksed. Nad ei tea üksikasju ega mõtle pikemalt järele.

Missugune ma ise olin mõni aasta tagasi? Optimist ja sinisilmne naiivitar, kes arvas, et meil on vaid paar lastekodu. Kus meil need orvud? Ei teadnud ma midagi vanurite tegelikust olukorrast, sest meil oli väga kiidetud sotsiaalhoolekanne: kõigil pension ja viimase võimalusena alati vanadekodu käepärast. Invaliide polnud meil üldse. Võib-olla vaid mõni avarii läbielanu. Pole näinud, pole kuulnud, see tähendas: pole olemas. Võõras mure. Jaanalinnu peitusemäng.

Nüüd olen oma arutluses jõudnud sinnamaani, et keegi tahaks võib-olla vahele öelda, et pole sobiv kõrvutada inimest ja looma. Et sotsiaalprobleemid on tõsised, aga need pole võrreldavad koerte ja kasside muredega. Meil on tähtsamatki teha, lahendame globaalprobleeme. Saame muu korda, IME läheb käiku, siis ….

Ma ei arva, et solvan kedagi, kui räägin halastusest kõige nõrgemate vastu, olgu need siis inimesed, loomad, lilled. Ikka ja alati peab jääma kestma Albert Schweitzeri imperatiiv – AUKARTUS ELU EES, mis vaatleb looduskesksena ja inimest selle terviku osana.

Mis muredesse puutub, siis ei saa peatähtsaga tegeledes sulgeda silmi ja kõrvu ülejäänute ees. Või hakkame ühiskonda tervendama nii, et kõigepealt muudame paremaks suhtumise lastesse, siis vanakestesse, siis invaliididesse, siis hobustesse, siis koertesse…. Ja seda kõike hakkame tegema , Kui IME on käes. Kuid inimesed on needsamad ja IME tingimustes võib koeranahkadest mütsitegijate kooperatiiv saada veel suuremat tulu. Miski ei sunni meid tulevikus loomadesse paremini suhtuma, kui me ei tee seda praegu, kui meie süda nende pärast ei valuta.

Mäletan, et aastaid tagasi ehmatas mind lugu mehest, kes naise ja laste nähes oli löönud kiviga surnuks võõra puudli. Koeraomanik kaevanud mehe kohtusse. Tapjale määratud 60-rublane rahatrahv (või nimetati seda koera väljamaksmiseks). Selle peale kostis mees, et oleks ta seda teadnud, poleks ta küll…

On vaja loomakaitseseadust. Loomi kaitsta võimaldab ka praegune seadusandlus, kuid tunnistajate ja protokollidega õigusprotseduur on võimatult keeruline. Ja miilits ei taha nii tillukeste asjadega üldse tegelda.

Jah, ma kadestan Brigitte Bardot `d. Kedagi kadestada tähendab ennast nõrgemaks tunnistada. Aga ma olen ka nõrgem, sest ma ei suuda korda saata kümnendikkugi sellest, mida teeb loomade heaks BB. Puuduvad raha, võimalused, sidemed. Aga samas arvan: selleks, et vihmaussile mitte peale astuda, pole vaja olla Brigitte Bardot. Pole vaja olla isegi loomakaitse seltsi liige. Piisab, kui ollakse inimene.

Mu koer magab. Ma luban talle teha kõik, et tema liigikaaslastel  ja kõigil teistel, kes jooksevad, roomavad, lendavad või ujuvad, oleks sama ilus elu ning sama kerge ja rahulik surm.

Originaalartikkel pärineb ajakirjast Eesti Naine 1989a nr.6.