Tiina Toometi Loomakliinik

ninast sabaotsani...

Mis haigus on leptospiroos ja kus seda leiduda võib?

Leptospiroos on bakteriaalne haigus, mida esineb kõikjal maailmas. Seda on diagnoositud rohkem kui 150 imetajaliigil, sh inimestel ja koertel. Eri haigustekitajaid on üle 250. Haigust kannavad edasi ainult imetajad, kuigi leptospiirasid on leitud ka reptiilidelt ja lindudelt.
Eri haigustekitajad on kohastunud kindlate imetajaliikidega, keda nimetatakse looduslikeks reservuaarideks. Nendeks on meil sagedamini rotid ja hiired, kuid ka mitmed kodu- ja metsloomad, kes ise nakatuvad tavaliselt noores eas. Neil võib esineda haiguse kerge vorm, nii et sümptomeid enamasti pole, kuid nad eritavad uriiniga keskkonda suurel hulgal haigustekitajaid.

Üldiselt eelistab leptospiira umbes 30-kraadist keskkonda, aga nagu Eesti näitest võib järeldada, on ta võimeline ellu jääma ka palju madalama temperatuuriga. Külmumine ja UV-kiirgus inaktiveerib leptospiirad. Väljaspool peremeesorganismi nad ei paljune. Kuna leptospiiradel on ellujäämiseks vaja niisket keskkonda, siis mida vihmasem on, seda kauem püsivad nad eluvõimelised. Soodsate tingimuste korral isegi kuid. Seetõttu nakatub ka rohkem loomi. Kuni on looduslikke reservuaare, toimub pidev keskkonna saastamine. Leptospiroosi esineb maailmas eri piirkondades, kus on soe ja sajab piisavalt vihma.

Leptospiroosi võib sügisel sagedamini ette tulla ka sellepärast, et rotid ja hiired üritavad jahenevate ilmade eest inimeste ja koduloomade eluruumides varju otsida.

Nakatumine

Koerad võivad haigestuda olenemata tõust, vanusest ja soost. Nad nakatuvad peamiselt limaskesta- või nahavigastuste kaudu, kui puutuvad kokku leptospiirasid sisaldava uriini või uriiniga saastunud pinnase, vee või söögiga.
Kasside haigestumisest on maailmast teada vaid üksikjuhtusid.
Leptospiroos on ohtlik ka inimestele. Nad võivad nakatuda kokkupuutel haigustekitajaid sisaldava uriiniga või näiteks saastunud veekogus ujudes.

Sümptomid

Nakatumisest esimeste sümptomite avaldumiseni kulub tavaliselt päev kuni nädal, mõnedel andmetel 2–25 päeva. Kuna haiguse sümptomid sarnanevad paljude teiste haigustega, on ainult kliiniliste tunnuste põhjal võimatu diagnoosi panna. Haigestunud loomade peamine sümptom on isutus ja loidus, võib esineda kehatemperatuuri tõus, mõnedel liigjoomine ja -urineerimine, kõhulahtisus, oksendamine. Tüüpiline limaskestade ja naha kollasus ei pruugi alati avalduda.
Üliägeda vormi esimesed nähud on apaatsus ja temperatuuri tõus. Haigus võib progresseeruda nii kiiresti, et loom sureb ühe-kahe päevaga, ilma et kliinilised tunnused jõuaksid ilmneda. Röntgeniülesvõttel võib täheldada kopsumuutusi. 90%-l koertest tõusevad neerunätajad ja tekib äge neerupuudulikkus. Vereproovis võib täheldada maksaensüümide tõusu, kerget aneemiat, rohkem põletikurakke ja vähem vereliistakuid.
Inimestel kulgeb leptospiroos tavaliselt gripilaadsete sümptomitega, kuid ei ole välistatud ja eluohtlik organite kahjustus.

Diagnoosimine

Vereprooviga saab määrata, kas organismis on leptospiirade vastaseid antikehi. Haiguse algusjärgus võib antikehade tiiter olla negatiivne, sellepärast tuleb haiguskahtlastel koertel kindlasti 7–10 päeva pärast antikehade tiiter uuesti määrata. Positiivne antikehade tiiter võib tähendada kas vaktsineerimise või haiguse läbipõdemise tagajärjel tekkinud antikehi.

Ravi

Ravi on kõikide leptospiroosi tekitajate puhul sama. Nii inimestel kui ka koertel kasutatakse leptospiroosi raviks penitsilliini ja doksütsükliini. Lisaks vajavad loomad kliinikus kuni enesetunde paranemiseni vedelikteraapiat ja sümptomaatilist ravi oksendamise, kõhulahtisuse jne vastu.

Ettvaatusabinõud

  • Nakkuskahtlase loomaga tuleb ringi liikuda nii vähe kui võimalik.
  • Tuleb vältida laste, rasedate ja immuunpuudulikkusega inimeste kokkupuudet haiguskahtlase loomaga.
  • Haige looma uriini koristades peab olema väga ettevaatlik, kätte tuleb kindlasti panna kilekindad ja pinnad hiljem desinfitseerida.
  • Haige looma eest hoolitsedes tuleb sageli käsi pesta.
  • Kuna nakatumine ei toimu otsese kontakti kaudu, siis tubastes tingimustes ei ole vaja haiget looma teistest loomadest eraldada.
  • Kui pere üks koer on haigestunud, on soovitatav profülaktiliselt ravida ka pere teisi loomi, sest nii õues kui ka samadel metsaradadel liikudes ei saa välistada nendegi nakatumist.
  • Kui koeraga samal ajal haigestub mõni inimesest perekonnaliige, siis kindlasti tuleb teavitada perearsti, et peres on leptospiroosi haiguskahtlusega koer.
  • Koerte nakatumise vältimiseks on oluline, et loomad ei jooks seisvatest veekogudest: järved, tiigid, kraavid, soised alad, lombid jm.


Vaktsineerimine

Eestis saab koeri leptospiroosi vastu vaktsineerida. Meil on võimalik vaktsineerida L. icterohaemorragiae, L. canicola, Bratislava ja Grippotyphosa vastu.

Koer, keda on vaktsineeritud vaktsiiniga, saavutab tõenäoliselt immuunsuse nende leptospiroosi haigustekitajate vastu, mida vaktsiin sisaldas, aga teda ohustavad endiselt teised tekitajad, kuigi haigus võib siis kulgeda kergemalt.

Pole täpseid andmeid, kui kaua immuunsus pärast haiguse läbipõdemist kestab, aga arvatavasti kuni aasta nagu vaktsineerimisegi puhul.
Leptospiroosi vastu vaktsineerimise vajalikkust peaks arutama oma loomaarstiga. Vaktsineerima peaks kindlasti koeri, kes reisivad lõuna poole ning jahil käivaid koeri ja neid, kes võiksid kokku puutuda hiirte ja rottidega (farmis, laudas, keldris).

 

 

Tiina Toometi Kliinik    |     Sõle 3, Tallinn, 10614     |     E-post: info@toometikliinik.ee